Sarja kümnes köide on pühendatud Türi linna sajandale sünnipäevale. Sümboolselt tähistab see ka kümmet aastakümmet linna ajaloos ning koondab ühe kaante vahele uusi uurimusi ja koduloolisi käsitlusi Türi kihelkonna ja tänase Türi valla kujunemisest.
Raamatus on avaldatud enam kui kümme artiklit, mille autorite seas on nii kutselised ajaloolased kui ka pikaajalised kodu-uurijad. Oma panuse on andnud Kaarel Aluoja, Erna Heinsalu, Lembit Kadalipp, Ründo Mülts, Ülo Ormus, Ago Pajur, Riina Rätsepsoo, Ülle Tarkiainen ja Aino Vei.
Väljaande keskseks käsitluseks on ajaloolase ja Tartu Ülikooli kaasprofessori Ago Pajuri põhjalik ülevaade Türi ning selle lähiümbruse arengust läbi sajandite. Üle saja lehekülje hõlmav artikkel vaatleb piirkonna kujunemist alates Jändja muinasasulast kuni 2025. aasta lõpuni ning annab tervikliku pildi paikkonna arenguloost.
Lisaks linna ajaloole leiavad uues köites põhjalikumat käsitlemist ka mitmed tänase Türi valla külad. Eraldi tähelepanu on pööratud Karjakülale ja Väätsale, samuti Palale ja Saareotsale. Raamatus on ühendatud arhiiviallikatel põhinevad uurimused ning kohalike inimeste mälestused, mis aitavad piirkonna minevikku avada erinevatest vaatenurkadest.
Juubeliväljaande on küljendanud Kuma Kirjastus ning välja andnud SA Ajakeskus Wittenstein / Järvamaa muuseum. Raamatu ilmumist toetasid Eesti Kultuurkapital, Järvamaa Muuseumi Sõprade Selts ja Türi Vallavalitsus.
Raamatut saab osta Türi Kultuurikeskusest, Türi Muuseumist ning Paides asuvast Wittensteini tegevusmuuseumist. Soovi korral on võimalik teos tellida ka posti teel, võttes ühendust SA Ajakeskus Wittensteiniga telefonil 5668 2165 või e-posti aadressil [email protected].
Viisteist valitud tähtsündmust Türi kaugemast ja lähemast minevikust
12. sajandi lõpp
Kesk-Eestis kujuneb terve rida väikemaakondi, mille hulgas on ka Türi ümbruskonda hõlmav Alempois. Taani hindamisraamatus on Alempoise suuruseks märgitud 400 adramaad. Kui pidada adramaad talu sünonüümiks ja talupere keskmiseks suuruseks 5–10 inimest, võiks rääkida umbes 400-st talust ja 2000–4000 elanikust.
7. juuni 1238
Saksa ordu Liivimaa haru (Liivi ordu) ja Taani kuningas sõlmivad Stensby lepingu, mille kohaselt ühendatakse Kesk-Eesti väikemaakonnad, sh Türi ümbruskonda hõlmav Alempois, orduriigiga. Siitpeale on Türi rahva kõrgemaks ilmalikuks käsknikuks Viljandi komtuur ja vaimulikuks isandaks Tartu piiskop; peamiseks majanduskeskuseks kujuneb aga Alliku ordumõis.
23. märts 1454
Türi Püha Martini koguduse preester Marten lõpetab 480-leheküljelise ladina–alamsaksa keele seletava sõnaraamatu Ex quo ümberkirjutamise. Kuigi Türi ümbruskonna rahva sundristimine leidis aset juba 1220. aastal ja esimene teade preestri olemasolu kohta Türi-mail pärineb aastast 1347, on preester Marten esimene nimeliselt tuntud isik Türi ajaloos. Tema kirjatöö. nn Türi koodeks on aga teadaolevalt vanim tänini säilinud Eestis valminud käsitsi kirjutatud raamat.
10. august 1583
Venemaa ja Rootsi esindajad kirjutavad alla Pljussa vaherahule. Selle kohaselt läheb Põhja-Eesti, sh Türi kihelkond, Rootsi valdusesse ja saab alguse „vana hea rootsi aeg“, mis pole küll kaugeltki nii hea, nagu seda hiljem tahetakse mäletada. Laastavate sõdade, näljahädade ja epideemiate tõttu jääb absoluutne enamik Türi kihelkonna taludest inimtühjaks. Lisaks halvendab ulatuslik eramõisate rajamine talurahva õiguslikku seisundit. Teisalt pöörab Rootsi riik senisest suuremat tähelepanu haridusele.
Sügis 1687
Keegi nimeliselt tundmatuks jäänud Bengt Gottfried Forseliuse seminari kasvandik hakkab Türi kiriku juures köster-kooliõpetajana kohalikele poistele kirjatarkust jagama. Kuigi tema tegevus piirdub vaid ühe talvega, loetakse seda sündmust siinse hariduselu alguseks.
1793–1874
„Grohmannide aeg“ jätab püsivad jäljed Türi kihelkonna vaimuellu. Pastor Justus Heinrich Grohmann asutab Türile abipiibliseltsi, tema pastorist poeg Voldemar Eugen Grohmann kutsub ellu koolmeistrite seminari ja viimase tütar Emmeline Grohmann paneb aluse kirikukoorile. Koostöös Alliku mõisaomanikega sünnivad Türil poiste kihelkonnakool ja tütarlaste kihelkonnakool ning peetakse Eesti esimene kihelkondlik lastelaulupidu (koore juhatavad Emmeline Grohmann ja Helene von Baranoff); Türi meeskoor osaleb aga köster Mihkel Koik’i juhatusel Eesti esimesel üldlaulupeol.
1899–1900
Vabrikutööstus ja raudteetransport toovad Türi kihelkonda moodsad ajad. Kabala mõisaomaniku Victor von Taube eestvedamisel ning Laupa, Särevere, Kolu ja Käru mõisnike osalusel asutatakse aktsiaseltsi Turgel puupapivabrik (hiljem Türi paberivabrik). Türi läbib kitsarööpmelise juurdeveoraudtee Pärnu–Mõisaküla–Tallinn liin, millele lisandub Türi–Paide (hiljem Tamsaluni pikendatav) harutee. Vabrik ja raudtee üheskoos panevad aluse Türi asula kiirele edenemisele.
7. september 1924
Türil avatakse haridusministeeriumi arhitekti Tõnis Mihkelsoni projekti järgi valminud uus moodne koolimaja (praegune vallavalitsuse ja raamatukogu hoone), kus alustavad tööd nii algkool kui ka vastasutatud Türi alevi aiamajandusgümnaasium.
2. juuli 1926
Kuigi majaomanikud suhtuvad Türi linnaks muutmise ettepanekusse pigem eitavalt, otsustab Vabariigi valitsus omistada Türi alevile linnaõigused. Kaks päeva varem on linnaks saanud Tapa ja Põltsamaa ning samal päeval saab linnaks ka Tõrva alev. Linnaseadus jõustub uue aasta esimesel päeval ning linnavolikogu avaistungil valitakse esimeseks Türi linnapeaks paberivabriku tööline August Laas.
15. oktoober 1937
Riigi ringhäälingu Türi saatejaamast, mille uhkuseks on „Eesti Eiffel“ – 196,6 meetri kõrgune antennimast –, antakse eetrisse esimene katseline raadiosaade.
Juuli 1941
Türi on kolm nädalat Saksa–Vene sõja tallermaa. Täites Stalini käsku rakendada põletatud maa taktikat, viivad punased taandudes kaasa hulgaliselt materiaalseid väärusi ning lasevad õhku kõik sillad, raudteejaama, raadiosaatejaama, paberivabriku, ühismeierei jne. Osalt tahtliku süütamise ja osalt kahepoolse suurtükitule läbi hävib pea kogu Türi kesklinn, kokku rohkem kui sada hoonet.
26. september 1950
Türi linnast saab rajoonikeskus. Rajoonis elab 12.624 inimest ning selle pindala on 909 km², hõlmates lisaks Türi linnale 12-t külanõukogu piirkonda (Hiiekõnnu, Jõeküla, Kirna, Kolu, Käru, Laupa, Mäo, Oisu, Ollepa, Piiumetsa, Türi ja Villevere). Rajoonis tegutseb 17 kolhoosi, kaks sovhoosi ja Türi põllumajandustehnikumi Särevere õppemajand (hilisem Türi näidissovhoostehnikum). Töönduslikel väikeettevõtetel on kolm „peremeest“: täitevkomitee tööstuskombinaat, tarbijate kooperatiivi tööstuskombinaat ja segatööndusartell Kollektiiv. „Rajooni aastail“ (1950–1959) tuuakse Türile Kullamaa masina-traktorijaam ja Tallinna metsatööstuskeskus, millest kasvavad välja siinsed suurimad tööandjad – Eesti põllumajandustehnika (EPT) Paide rajoonikoondis ja Türi metsakombinaat. Töötavad põllumajandustehnikum, keskkool, üheksa mittetäielikku keskkooli ja kaheksa algkooli, samuti neli haiglat, kolm velskripunkti ja kolm apteeki.
26.–27. august 1978
Eesti aianduse ja mesinduse seltsi Türi osakond, Türi linna töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee ja Eesti NSV põllumajandusministeerium korraldavad esimese Türi lillelaada, millest saab alguse tänini püsinud traditsioon (katkestus aastatel 2020–2021 seoses koroonapandeemiaga). Aastast 1979 toimub lillelaat kevadeti ja aastast 1984 lisandub sügisene lillelaat.
20. detsember 1990
Eesti Vabariigi ülemnõukogu presiidiumi seadlusega taastatakse Türi linna omavalitsuslik staatus, mis on nõukogude okupatsioonikümnenditel sisuliselt kadunud.
30. juuni 2005
Vabariigi valitsus otsustab ühendada Türi linna ning Oisu, Kabala ja Türi vallad. Seeläbi muutub Türi linn vallasiseseks linnaks, kaotades uuesti omavalitsusliku staatuse ning jäädes ilma nii linnavolikogust kui ka linnapeast. Linna õiguslikku olukorda ei muuda ka Väätsa ja Käru valdade liitmine Türi vallaga (2017). Samas tuntakse Türi üle-eestiliselt jätkuvalt kui Eesti kevadpealinna ning siinseks peamiseks kaubamärgiks jääb endiselt lillelaat, millele lisanduvad kevadfestival, pärimusmuusikafestival, õunafestival, aedlinnakohvikutepäev, Türi–Tori kiirlaskumine ja palju muud.
